Kui suvekuumus teeb liiga

Suvi on väga eriline aastaaeg meie kliimavööndis. Päike laeb energiaga, kõik paistab roosades värvides, tuju ja tervis on parem, optimismi on rohkem, tulevik tundub lootusrikkam. Päikesekiirgus leevendab nahahaigusi (näiteks psoriaasi), kergendab menopausi nähte, neeruhaigusi, sünteesib eluks vajalikku D-vitamiini. Soe ja päikeseline suvi tekitab tunde, et kõik on lubatud. Võib ilma eelneva trennita jalgrattaga “uhada” või päikeselõõsas päev otsa lesida isegi kõrget vererõhku või vanust trotsides. Võib palava päikese käes tööd teha, kuuma naha või “jommise” peaga vette hüpata, pikki matku ette võtta, mida iganes teha…

Karastunud tervis peab iga “hullusega” ka kuuma ilma puhul vastu. Teetöölisedki teevad just suvekuumuses oma rasket tööd. Levinum haigus, mida palava päikesega saada võib, on päikesepiste. See juhtub, kui intensiivne päike paistab lagipähe pikemat aega. Sellest annab märku, kui inimene muutub kahvatuks ja tunneb äkki suurt nõrkust. Kuumarabandus või päikesepiste on kerge tulema just suvekuumuses, see ohustab eriti vanu inimesi, aga ka väikesi lapsi ja isegi lemmikloomi.

Ka kõrge vererõhk, kilpnäärme ülekoormus, suhkrutõbi, kopsuhaigused ja südame arütmia on kuumusega väga ohtlikud. On ju öeldud, et kes ise ennast hoiab, seda hoiab ka jumal. Aiatöödeks saab ju kasutada jahedamaid hommiku- või õhtutunde ja mõne töö saab ka edasi lükata, kuni kuumus järele annab. Keskpäevast lauspäikest tasub vältida, kui tervis just kiita pole. Keegi ei tohiks suure kuumaga oma jõudu ülehinnata, tuleks juua vett tavapärasest rohkem ja püüda jahutada oma keha. Päike, värske õhk ja füüsiline koormus on küll väga head kehale, aga mitte liialdatud koguses ja kehva tervise puhul.

Juba viiekümnene inimene pole sama, mis kolmekümnene, kuigi ta võib uskuda, et tema füüsises pole midagi oluliselt muutunud.

Suvekuumuses planeerivad inimesed puhkusi, korraldavad kokkutulekuid, spordivad, peavad pidusid ja grillivad, veedavad terveid pikki päevi rannas. Paljudele on kordaläinud puhkus vaid kohvipruuniks päevitununa, et saaks teisi kadestama panna. Siiski ei tasuks suvekuumuses oma tervisega ülearu riskida.

Kuidas end säästa kuuma ilmaga?

Ei tasu planeerida suurt füüsilist pingutust nõudvaid töid keskpäevase kuumuse ajaks, isegi kui tervis korras on ja vanus seda lubaks. Kui tarvitatakse ravimeid, siis tuleks need puhkusele minnes ikka alati kaasa võtta. Kui puudub eelnev treening, ei tasu ennast liialt koormata kuuma ilmaga ja uusi ekstreemsusi peaks vältima. Üle viiekümnesed inimesed peaksid kuumaga õues töötamisel rohkem pause pidama ja veepudeli lähedal hoidma. Juua tuleks rohkelt vett, vältima peaks alkoholi ning magusaid ja kuumi jooke. Pea tuleks alati kinni katta päikese käes olles, soovitavalt laia äärega kübaraga. Palavaga on parem süüa mõõdukalt ja kergemat toitu. Täis kõhuga ja vindise peaga ei tohi minna ujuma.

Ülekuumenenud olekus peaks ennast enne aeglaselt märjaks kastma ja alles siis vette hüppama. Randa ei tohiks kunagi minna “luigena”, enne randaminekut peaks keha päikesega vähehaaval harjutama. Kui nahk hakkab päikese käes roosatama, siis on see saanud põletuse. See annab märku sageli alles 12 tunni pärast, kui nahk muutub tulipunaseks. Soolane merevesi on küll kehale hea, aga kuivatab liigselt nahka ja rikub juukseid. Pärast mere ääres päevitamist on vaja kodus duši all käia ja nahka niisutada. Juukseid aitab peakate kaitsta. Kerge nahapunetus kaob tavaliselt ööpäevaga, kui kolmandal päeval veel nahk punetab, on mindud tõeliselt liiale. Uuesti päikest nautima minna võib alles pärast nahapunetuse täielikku kadumist.

NB! Suvel on vaja hoida plaastrid, haavapuhastusvahendid, päikesepõletusevastased vahendid, putukatõrjevahendid lähedal. Kõige tundlikumad on liigse kuuma suhtes kuni 4-aastased lapsed ja üle 65-aastased inimesed. Neid ohustab ülekuumenemine kõige rohkem. Noored ja keskealised võivad kuumust rohkem ja julgemalt nautida. Tervisehäired tekkivad peamiselt kõrgest temperatuurist ja ülekuumenemisest, vee- ja soolakaotusest ning otsesest päikesekiirgusest.